Nokk kinni-saba lahti.

Ma ei saa aru, miks see peab olema nii, et nii, kui endale kellegi leiad.. noh peiksi (nagu armastab öelda blogija Merje) või midagi, kaovad kõik inimesed kuskile. Ma tean, et oma esimeses suhtes ma tegin selle suure vea, et eemaldusin kõigist ja elasingi täielikult oma suhte nimel. Nüüd olen üritanud teha KÕIK, et seda jumala eest ei juhtuks, aga tunne on ikka selline, et kõik kaovad.. Asi võib olla selles, et ma tõesti olen praegu õnnelik, kõik asjad lähevad järjest paremuse poole ja võib-olla ma tõesti pisut kelgin sellega või ma ei tea.. inimestel on raske või harjumatu kuulda, et ma õnnelik võin olla?

Ma tean, et paljudel mu sõbrannadel on praegu rasked ajad ja ma üritan nii kuidas vähegi võimalik nende jaoks olemas olla. Mind tõesti siiralt huvitab, ma tahaksin nii väga, et teistel ka sama hea oleks olla, aga ma ei saa ju midagi teha, kui lihtsalt ignoreeritakse ja tuuakse põhjuseks see, et kiired ajad on. Mul on ka kiired ajad, mul tõesti ei ole aega väga kokku saada, aga selle jaoks ongi meil skype, facebook chat..

Meessõpradest parem üldse ei räägiks, need kadusid kohe ära, kui said teada, et ma suhtes olen. Nii palju siis meeste-naiste vahelisest sõprusest ja selle olemasolust.. 🙂

Aga ausalt öeldes olen ma üsna ahastuses. Ma ei taha, et inimesed mu ümbert ära kaoksid.. ma tean, et ma ei ole üksi, aga siiski. Teeb üsna murelikuks..

Teine teema, millest kirjutada tahtsin, on see, et miks mõned inimesed arvavad, et teavad teistest paremini, kuidas elu päriselt elama peaks? Varasemalt olen kirjutanud sellest juba oma klassikaaslaste näitel, aga nüüd tahaksin puistata südant ühe hiljutise vestluse pärast ühe vana tuttavaga. Nimelt.. ta kirjutab mulle, küsib, kuidas läheb ja millega tegelenud olen. Vastan ausalt, et läheb väga hästi ja plaanin varsti kolima hakata, sain hea töökoha ja kool on üsna unarusse jäänud, lisaks ei ole ma ka kindel, kas üldse mul sellel alal tulevikku on – nimelt olen hakanud päris tõsiselt mõtlema hoopis ettevõtluse peale.

Selle peale saan kohe pika loengu sellest, kuidas minuvanuselt on kohe kindlasti liiga noor hakata PERE LOOMA ja kõigepealt peaks kindlasti käima veel ära ülikoolis ja saama vähemalt magistri, et üldse mõelda kellegagi kokkukolimisele.. ja et minu töö ei pidavat üldse mingi päris töö olema ja tegelikult IT ei ole ka päris see õige ala tegelikult.. ja unistuse oma söögikoha avamisest võin ma üldse ära unustada. Ühesõnaga tegi sajaga mind ja mu elu ja unistusi maha. MILLEKS? Inimene.. kui sina tahad saada endale doktorikraadi ja oled nii kindel selles, et see kindlustab ka kogu su elu ja sa pärast seda endale ka kaaslase leiad, kes mingi keskeas vanamehega (sest lisaks on ju vaja kõigepealt karjääri teha) veel lapsi vorpima tahab hakata, ei tähenda, et minu elu unistus oleks see, et ma inimestele selgitama pean, et ma ei ole mitte oma laste vanaema, vaid siiski ema.. Pealegi KÕIK inimesed, kes mind tunnevad, teavad, kuidas ma olen peaaegu sünnist saati unustanud oma perest ja minu lähedased on mulle alati kõige-kõige tähtsamad olnud. Seega.. sõida lihtsalt seenele, onju. Ma ju küll aksepteerin seda, kuidas sina oma elu ja tulevikku näed, ei hakka sinu otsuseid maha tegema, miks sa siis seda tegema pead? Õhh, inimesed, nähke enda ninaotsast kaugemale palun..

Advertisements

Avalda arvamust

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s