Kuidas linnapreili nahast üks korralik maakas välja koorus

Ma ei suuda seda isegi uskuda, et ma kunagi suure linna (vähemalt Eesti mõistes suure siis – Tallinna) elu võin vihkama hakata. Väiksest peale juba igatsesin selle elu-melu sisse ja olin 16-aastaselt lõpmata õnnelik, kui vanemad mind omaette linna elama lubasid. Sügisest saaks mul täis juba neljas aasta omaette, aga nagu minu elus ikka juhtub igasugu ootamatusi, pakin ma hetkel asju, et kolida Eesti teise otsa ühte väga armsasse väikelinna. Veel mõned kuud tagasi ei oleks ma seda osanud uneski näha, ja nüüd siis juba on minek. On aeg jätta oma pubeka-aastad ja eneseotsimise rajad seljataha ja alustada uut, niiöelda täiskasvanuelu.

Tagantjärele mõeldes ma ei kahetse, et otsustasin nii noorelt juba “pesast välja lennata”, samas kui ma saaksin aega tagasi keerata, siis jääksin ma rahulikult oma kodualevikku ja võimalik, et elaksin siiani vanematega. Selle ajaga on lihtsalt kohutavalt palju läinud raisku raha, aega ja närve. Linnaelu lihtsalt ei ole see, mis maaelu. Mul on olnud siin muidugi väga-väga palju lahedaid kogemusi, olen saanud palju uusi sõpru ja olen käinud 4 aasta jooksul kolmes koolis (wow). Mul on olnud ilma naljata selle aja jooksul vähemalt 10 töökohta, kui mitte isegi 15, seega olen ma näinud üpris paljut ja tean päris hästi, mida elult tahta.

Naljakas on see, et olles veetnud Võrus nii palju aega viimasel ajal, olen ma tõsiselt Tallinnat juba põlgama hakanud. Seal on olemas KÕIK, mida mul eluks vaja on – väga palju erinevaid poode, kaubamajad, spordikeskus, koolid, rand, ilusalongid ja nii edasi ja nii edasi.. vahe on ainult selles, et kuhugi saamiseks ei pea sõitma tund aega 3 erineva bussiga, isegi auto olemasolu ei mängi nii olulist rolli sest et igale poole lihtsalt saab jala minna!

Ometi on aga natuke kurb mõelda, et seekord lahkun ma siit korterist tõesti jäädavalt ja tagasi enam ei tulegi. Minu elu on nüüd hoopis mujal. Ma parem ei lase endal isegi kõiki neid mälestusi meenutama hakata, mis siin korteris on olnud.. ütleme nii, et tehtud on siin väga tähtsaid otsuseid, naerdud palju, nutetud veel rohkem.. aga mul on siiski hää meel. Nüüdsest saab kõik vaid ülesmäge minna ja lähebki – ma tean seda!

Armastan teid kõiki, kallid inimesed minu ümber! 🙂

Advertisements

Avalda arvamust

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s