Mängisin jälle Köögikubjast

Image

Appi, see laeva nett ajab mind hulluks! Lihtsalt ei ole võimalik mitte midagi teha, ma olen mingis korralikus infosulus omadega olnud.. ja eile siis kirjutasin pika-laia blogipostituse, kuidas ma Lautarii tavernis söömas käisin, aga näete siis – tuli ainult pilt. 😦 

Igaljuhul oli see üks väga elamusi täis kogemus. Alustaks siis sellest, kuidas ma üldse sinna sattusin. Asub see Moldova-teemaline restoran Tallinna vanalinnas, Uus tn. 25 ja sattusin sinna põhjusel, et mäletasin, et seal asub pubi nimega Must Pada, kus ma kunagi töötasin ja mäletasin superhead toidud olevat. Kohale jõudes avastasin, et koht on vahepeal nime ja omanikku vahetanud aga otsustasime täditütrega siiski sinna jääda, sest selle terrass oli ideaalse koha peal – päike paistis küll otse peale, aga samas käis õhk piisavalt läbi.

Naljakas hakkas juba siis, kui meie juurde tuli teenindaja. Küsisin kanasalati kohta, et mis seal sees on, kõigepealt ei saanud ta aru, mis ma teada tahan ja siis sain mina aru, et ta ei oska eesti keelt. Ja et ta tundub päris roheline olevat selles valdkonnas. Aga mis seal ikka, noor poiss, me kõik oleme kunagi kuskilt alustanud ja tema välimus oli selline, nagu ta oleks otse Moldovast tulnud. Tegelikult vist oli venelane, nagu ma hiljem aru sain. Poiss siis vabandaski, et on seal esimest päeva ja ei tea. Palusin kokalt uurida.

Natukese aja pärast tuli meie juurde teine teenindaja, kes teatas siis, et kanasalatis on peale kana veel JUURVILJAD, nagu näiteks TOMAT ja KURK. Appi, kuidas ma tahtsin talle lihtsalt näkku naerda, aga otsustasin poisi rahule jätta ja mitte rohkem kiusata – tellisin salati ära. Hiljem sain muidugi aru, et loll olin hoopis mina olnud, sest selle nimi oli Shopskiy salat – oleks ju võinud aru saada, et tegemist on Bulgaaria salati ehk Shopskaga ja selle komponente ma tean täpselt. Sirene juust on üks minu suuri lemmikuid.

Toidu meieni jõudmine võttis küll suhteliselt kaua aega, aga peale meie oli terve terrass inglise poissmehi täis, seega arusaadav. Ja kui see siis lauda jõudis, olime me mõlemad täditütrega rabatud – nii tema grillitud lõhefilee granaatõunakastmes kui ka minu Shopskiy nägid NIIIIIIII ILUSAD välja. Ja maitsesid fantastiliselt – ausalt, ma ei saanud isegi Bulgaarias nii head Bulgaaria salatit. Samas on muidugi vahe ka, kas maksta selle eest 7.20 või 2 eurtsi.

Pärast tegime veel tiiru sees ja sellega, mida ma nägin olin ka väga rahul. Kõik oli väga teemakohane ja vanast Mustast Pajast ei olnud jälgegi – oli näha, et kohaga on vaeva nähtud, mitte nagu Paja ajal, kus oli eelmise koha (vist oli enne seda tšehhi õllerestoran Švejki juures) kujundus sisse jäänud ja kõik kiiruga ja odavalt tehtud, lihtsalt et kiiresti raha sisse tulema hakkaks. Niimoodi need asjad restobisnisis minu arvates päris käima ei peaks. 🙂

Olgu öeldud, et vaatamata keeleoskamatusele said poisid väikse tipi ka ja rahule jäime me ikkagi. Lõhest kahjuks pilti ei teinud, täditütar asus seda sekundi pealt hävitama.

Advertisements

Avalda arvamust

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s