Sweet Rosie pubi Pärnus & Hermani pubi Otepääl

Olgu öeldud, et kuigi mõlemad on pubid, saavad arvustused olema väääääga erinevad. Pilte kahjuks taaskord pakkuda ei ole, aga küllap saan oma sõnadega ka piisava pildi maalitud. Alustan siis Sweet Rosiest, sest seal käisime kõigepealt.

Sinna sattumine oli täiesti puhtjuhuslik – tegelikult oli siiras plaan minna sööma Steffanisse, aga nagu ikka, oli seal kilomeetrine (umbes 9 seltskonda lugesime kokku) järjekord. Asusime siis otsima mingit muud kohta, kus meile ruumi jaguks ja nii see pubi meile ette jäigi. Istusime lauda ja suhteliselt kiiresti toodi meile ka menüüd. Mina tellisin burgeri friikartulitega (vabandaks härra Kalmuse ees, ei suutnud too päev oma toitumiskavast kinni hoida :D), isa ja peiks tellisid mingi paneeritud kana moodi asja krõbedate kartulitega, vend pannkoogid ja ema lõhesalati. Teenindusele ei saa küll suurt midagi ette heita, kui tellisime jooke siis küsis iga joogi kohta “suur või väike? jääga või ilma? mulliga või mullita? sidrunit ka sisse?”, mis oli pisut koomiline aga tore, nii said kõik mis tahtsid. Söögid toodi lauda üllatavalt kiiresti ja maitsetes ei pidanud absoluutselt pettuma – kõik oli lihtsalt perfect. Okei, mu burks oli pisut kuiv tegelt aga ma ei ole lihtsalt harjunud nii palju saia korraga sööma. Lõhesalatis oli lõhe ikka täie raha eest, kana oli mõnus ja mahlane ja kartulid selle juures täiuslikud. Ja hinnad sealjuures olid üllatavalt odavad! Peale rannaskäiku oli see ikka väga mõnus kosutus ja sealt lahkudes oli kõigil tuju vääääga hea!

Paari päeva pärast aga sattusime Otepääle. Kuna seal on juba mitmel söögikohal selline halb maine, siis otsustasime pubi kasuks, millest keegi midagi kuulnud polnud – Hermani pubi. Kohe kõigepealt shokeeris mind teenindaja, kes, kuna tundis mu peiksi, käitus väga familiaarselt ja mittelugupidavalt. Teiseks – mis tal seljas oli? mingi kulunud logoga Hermani pluus ja all olid pidzaamapükse meenutavad roosaruudulised lühkarid.
Jookidega tuli ta lauda üsna värisevate kätega, ta vaeseke vist ei jaksanud kandikut käes hoida 😦 Kui aeg toitudeni jõudis, algas aga tõsine komöödia. Kõigepealt sai oma lasteprae kätte mu vend – koos mustaks kõrbenud viineritega (kui mu vend seda mainis, teenindaja veel naeris et said jah natuke liiga palju) ja PEEDISALATIGA. Näidake mulle palun mõnda last, kes sööks peedisalatit 😀 Järgmisena saime toidud mina ja mu ema, tellisime mõlemad kanapasta. Pettuda saime meiegi – peal oli sellel 3 oliivi, 2 kurki ja tomatit ja kogu ülejäänud pasta sisuks oli ainult kana ja makaronid. Ja kaste, milles see pasta sõna otseses mõttes ujus, oli ilmselt ketsupist ja kohvikoorest kokku keedetud. Ära me igaljuhul neid suurepäraseid KAUSItäisi ära süüa ei suutnud, enne hakkas paha.
Kui järjekord peiksini jõudis, ei leidnud ta oma Andaluusia kana seest mitte ühtegi lubatud krevetti (kuigi toit iseenesest oli üsna maitsev olnud).
Ei küsinud ka klienditeenindaja “Kuidas maitses?”, vaid koristas kiiresti nõud ära ja läks ja näppis oma telefoni edasi. Nii jäigi mu peiks siis temaga jaurama, kokk ei olnud nõus köögist välja tulema ja aru andma, allahindlust ka ei tehtud, sest me olime siiski enamuse oma toidust juba ju ära söönud.

Kusjuures Hermani hinnatase oli oluliselt kõrgem, kui Sweet Rosies, seda suurem veel ka see pettumus, mille osaliseks seal saime. Kahju, lihtsalt kahju. Hiljem väikest googeldustööd selle pubi kohta tehes leidsin, et see pole esimene kord, kui kliendid toiduga rahul ei ole, siis oli aga omanik nad sõna otseses mõttes perse saatnud, kui nad raha tagasi tahtsid. Sest nad ju sõid oma toidud ära!

Oeh..

Advertisements

Avalda arvamust

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s