Meie muutume. Meie elu muutub.

Esiteks mainin ära, et trennipostitus tuleb homme, sest jõudsin täna nii hilja koju, et polnud pointi kaaluma-mõõtma hakata 🙂
Asi, millest ma hoopis kirjutada tahaksin on see, kuidas meie elud pidevas muutumises on. Nägin hiljuti üht vana tuttavat, kellega veel mõni aasta tagasi väga-väga lähedasesd olime. Südamesõbrannad. Veetsime tihti koos aega ja kurtsime üksteisele salajasi muresid ja rõõme. Siis aga katkes meie suhtlus päevapealt, siiamaani ei saa ma aru, mis oli põhjus ja miks asi nii läks (võimalik, et sellepärast et ta endale mehe leidis, kes talle selgeks tegi, et minusugune “lihtne” peoeit tema ellu kuuluma ei peaks), aga meie kogu suhtlus on olnud selle aja jooksul ainult see, et mina tema facebooki seinal õnne soovin, tema muidugi isegi ei vasta..
Teda nähes olin ma pehmelt öeldes šokis. Ei ole ta kunagi eriline mimm olnud, aga ma poleks kunagi uskunud, et keegi end nii käest ära lasta võib. Lohvakad riided, sorgus juuksed, märgatav kaalutõus ja tõsiselt kurb ja elus pettunud näoilme. Teda niimoodi nähes oli minu jaoks valus, kuigi ta ei ole minu jaoks enam mittekeegi. Aga see mittekeegi on minu jaoks kunagi keegi olnud ja neid mälestusi ei kustuta miski. Ma tahaksin nii teada, küsida, aidata.. aga see ei ole minu teha. Praegu just vaatasin, et ta on mind oma sõbralistist ära kustutanud. Mõtlesin, et süvenen meie fb-vestlustesse, et aru saada, mis selleni viis, aga viimane vestlus on olnud väga sõbralik ja tore. Uskumatu.
Ja see ei ole ainuke selline juhus. Ma olen nende minemiste-tulemiste pärast nii palju oma pead vaevanud, muretsenud ja masetsenud, aga nüüd lõpuks ma hakkan saama aru, et selline ongi elu ja sinna pole midagi parata. Need, kes lähevad, ongi loodud minema ja pole midagi teha. Sellega tuleb lihtsalt leppida ja kohaneda.
Küll aga on üks muutus, mis on puhtalt minu enda süü ja mille pärast ma ka vabandanud olen, aga kahjuks see inimene ei taha midagi teada enam minust.. Muidugi ma võiksin teha ja öelda rohkem, aga.. ma arvan, et kõik teavad, kui raske see on.
Igaljuhul peale selle inimese nägemist ütlesin ma kohe oma mehele, et ma ei lase end kunagi nii käest ära isegi siis, kui me juba 20 aastat abielus oleme 😀 Ta oli selle üle väga õnnelik.

Advertisements

Avalda arvamust

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s