Minu Rootsi

Kui ma 10. klassis GAG’i rootsi keele klassi läksin, oli see suhteliselt läbimõeldud otsus. Olin üpris kindel, et kui ma gümnaasiumi ära lõpetan, lähen Rootsi elama. Vähemalt mingiks ajaks, kas siis ülikooli või tööle või au-pairiks või kelleks iganes. Aga teate, elus ei lähe päris alati nii, nagu me ette kujutanud oleme. Nii ka minul.

GAG’is tekkisid juba esimesest veerandist probleemid ja 11. klassi lõpetasin juba õhtukoolis (TVTG), gümnaasiumi lõpus tõmbasin omadega hoopis Bulgaariasse ja no peale seda ei oleks Rootsi minekust midagi välja tulnud, polnud rahagi ja igasugune Rootsihullus oli üle läinud. Aga ometi viis saatus mu Rootsiga sel viisil kokku, et töö tõttu saan seal käia igal nädalal (küll ainult Stockholmis, okei), 10. klassis omandatud rootsi keele teadmisi saan kasutada pidevalt ja ma ausalt öeldes ei teagi, mis ma teeksin, kui seda põhja all ei oleks. Tunnen, et just tänu sellele saan ma tööl hästi hakkama ja oman justkui eelist, sest suhtlustasandil saab keelega hakkama küll.

Vahepeal tuli jälle mõte, et koliks ikka Rootsi ära. Noh ikkagi Põhjamaa ja igati Eestist palju paremal järjel, inimesed sõbralikumad ja üldse kõik palju roosam. Aga teate mida? Ma ei taha! Just eile mõtlesin selle peale eriti palju. Ma olin super üllatunud, kui Myrkast Twilighti saaga 3. ja 4. raamatut ostes, hakkas klienditeenindaja minuga nendest raamatutest rääkima, küsis et kas ma olen Edwardi vaatenurgast ka neid raamatuid lugenud ja üleüldse kumb ma olen – kas Team Edward või Team Jacob? Ma ehmatasin selle peale lausa ära. See on lihtsalt uskumatu pood, ma ei hakka rääkima sellest, mida kõike sealt osta saab, sest vastus on KÕIKE, aga uskumatu on see minu jaoks selle pärast, et seal on ikka väga erinevad inimesed tööl. Valged, mustad, täisneedistatud, vanad, noored, isegi üks kurt töötaja, kes kaupa välja paneb. Kedagi see ei häiri ja inimesed tunduvad üksteisega väga hästi läbi saavat. Seda on nii lahe vaadata! Aga mida selline olukord Eestis tekitaks? Mammid saaksid poes infarkti seda “issanda loomaaeda” vaadates.
See, et ma umbes 13 euroga pluusi, kleidi ja 3 raamatut (1 tasuta) sain, oli vaid boonus. Myrkas käimine teeb alati tuju heaks.

Peale seda läksin ma ICAsse. Tavaline toidupood, onju, aga milline seiklus see minu jaoks iga jumala kord on. Käin ringi ja vaatan ja imestan, mida kõike neil seal müügil on. Ja lähen hulluks, sest et noh.. ma olen toidufriik. Asjad, milleta ma sealt kunagi ei lahku, on paprikapesto, tšillilinguiinid ja apelsini-ingveri-kiivi smuuti. Siis on nagu päev korda läinud.. 😀 Aga naljakas on see, et asjad on seal nii palju odavamad, kui Eestis. Näiteks kookosrasv – täpselt sama pakike, mis meil on üle 5 euro on neil ~2 eurot. Kui see ei oleks sellises lihtsas paberpakendis, ma veaks seda kohvrite kaupa koju, aga kahjuks see sulaks ilmselt mu kohvris ära. 😦 Seal šopates on vahel tõesti selline tunne, nagu Eesti kuuluks ikka veel NSV Liitu ja ma oleks parajasti defkakauba ostmise missioonil. Igasugused puu-juur-köögiviljad, mida meil võib-olla väga närtsinuna ja poolmädasena lettidelt leida võib, näevad ICAs imeilusad ja värsked välja. Kadedaks teeb, noh! Elaks ma seal, ei oleks vist mitte kunagi sellist “kuule, lähme välja sööma” juttu.

Aga ometigi vaatamata kõigele sellele ma ei taha enam Rootsi kolida. Ilmselt jääksin ma igavesti seletama neile seda et ei, ma ei ole kuri ega kurb, ma lihtsalt ei ole loomult nii rõõmus kui teie ja noh.. ma ei tea. Tegelikult on ju ikka Eestis ka tore.

Advertisements

Avalda arvamust

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s