Kurjast vaimust vaevatud

Mina ei tea, mis asi see selline on, mis viimasel ajal nii meeletult energiat minult sööb. Okei, üks asi on kindlasti töö, sest viimased kuud olen ma ikka ropult täiega tööd vihtunud teha, aga midagi peab ju veel olema. Kuidas muidu normaalsed täiskasvanud inimesed muud ka teha jaksavad?

Viimasel ajal käib asi mul nii: Kui ma olen tööl, siis ma vingun, et messi toidust on kopp ees ja tahaks koju juba ise süüa tegema minna. Ja üleüldse tahaks koju saada ja puhata ja lõõgastuda ja ringi trippida ja pidutseda ja.. nii edasi. Samas kui ma siis lõpuks koju saan, ma taban end üha tihemini mõtlemast, et tahaks juba tööle ära, ei peaks vähemalt koristama ja süüa tegema ja üleüldse tubli olema, saaks lihtsalt olla nagu robot, ärgata-minna tööle-süüa-minna magama-ärgata ja nii edasi. Aga kodus tõesti.. no ma ei tea. Kogu aeg on üks häda. Küll ei tule und ja passin kella poole 6ni hommikul Masterchef Juniori (sitaks lahe saade muide) ja siis jälle ärkan päeval ja vingun, et väsimus on, kõik ajab närvi (inimesed, kes hommikul liiga vara – tegelikkuses peale lõunat – helistavad, naabrid, kes puurivad, jne). Kevadväsimus peaks ju nagu kaugel veel olema või mis?

Täna oli minu suurimaks saavutuseks see, et ma koristasin köögi ära, tegin tolmuimejaga ja pesin põrandad. Tunnen end nüüd nii uhkelt. Aga samas normaalsed inimesed teevad selliseid tegevusi nagu muuseas, lisaks sellele teevad perele hommiku-, lõuna-, ja õhtusöögi. Käivad tööl. Käivad trennis. Tegelevad ma ei tea mitme asjaga veel, omades sealjuures veel lapsi. WHAT nagu?

Ja siis olen mina, kes heal juhul voodist välja viitsib ronida. Võib-olla dušši all ka käia. Parimatel päevadel isegi teen süüa. Kindlasti mitte mitu päeva järjest, ikka ülepäeviti või harvemgi veel. Isegi peiks küsib, et mis sul viga on, sa oled nagu kurjast vaimust vaevatud, nägu on kogu aeg mossis ja nagu mingi mure oleks hingel. Aga mina ju ei tea 😦 Kas tõesti depressioon hiilib ligi? Veebruaris plaanime minna nädalaks palmide alla puhkama. Aga kas see aitab või tunnen ma end seal ikka pidevalt ärevil, nagu midagi oleks tegemata ja mõtlen muudkui selle peale, et tagasi jõudes peab jälle tööle minema? Miks ma ei suuda olevikus elada ja rikun selle ära sellega, mis tulevik toob? Kui mul on paar päeva vabad, mida ma võiks kodus nautida, siis miks ma ei suuda muust mõelda, kui ainult sellest, et tuleb jälle tööle minna?

Ma ei paki enam töölt tulles kohvreidki lahti.. sorteerin ainult musta pesu välja ja pesen ära, siis viskan jälle kohvrisse ja off I go. Oehh..

Advertisements

Avalda arvamust

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s