Hirmud

Täna tahan ma kirjutada hirmudest. Miks just hirmudest? Selle pärast, et ma VIST jõudsin jälile, millest mul see stress tingitud on. Aga ma alustan algusest, nendest hirmudest, mis mul lapsest saati kõige tugevamad on, mida ma nende leevendamiseks teinud olen ja kuidas ma nendega toime olen tulnud.

Minu lapsepõlvetuttavad kindlasti teavad, et minu suurimaks hirmuks on mesilased, herilased, vaablased, maamesilased jms triibulised lendavad nõeltega putukad. Kusjuures, parme ma ei karda, nad ei ole ju triibulised, kuigi hammustavad päris rõvedaid tükke vahel välja. Nad on lihtsalt vastikud. Aga mesilased.. see kõik algas sellest, kui ma kunagi väiksena maal sugulaste juures koristada aitasin ja mingeid lillepotte tassisin. Maja kõrval olid ka mesipuud ja kuna mu vanaisa oli just muru niitnud, siis olid nad vist häirimise pärast üsna kurjad. No ja siis kõnnin mina rahulikult lillepotiga ja järsku nõelab üks mind heast peast pähe. Mina ei saanud midagi aru, mis toimub, sest ma olin mingi 6-aastane äkki? Aga jube valus oli küll. Ja sealt see algas..
Teine kord, kui nõelata sain, oli siis, kui ma ühele isendile kodus otsa istusin. Kuna meil oli selline suurpuhastuse päev ja aknad olid täiesti pärani lahti, siis ma üldse ei kahtle, kust ta sisse sai, aga ta oli võtnud endale sisse koha minu tugitoolis. Just sel hetkel, kui mina sinna istuda tahtsin. Ja istusin otsa. Tundsin, et järsku hakkas tagumik rämedalt sügelema ja tulitama ja läks järjest valusamaks. Ma olin täpselt nii kaua rahulik, kui mu ema siis asja inspekteeris ja ütles et oii, sa oled mesilase käest nõelata saanud, vaata, see nõel on siin ja siin on need mürgikotikesed ja… BÖÄÄÄÄ, kisa oli lahti 😀
Minu esimesed klassikaaslased võivad rääkida pikalt sellest, kui naljakas neil on tunnis olnud kui mõni triibuline aknast klassi sisse pääseb. Alguses mind kiusati sellega ka päris jõhkralt, poisid ajasid neid meelega närvi ja hirmutasid mind, et nüüd tuleb ja nõelab. Enamikul kordadest lõppes see minu nuttes klassist välja jooksmisega.  Hiljem muidugi, kui puberteet hakkas ka vaikselt läbi saama, siis oldi rahulikumad ja aeti nad ilusti aknast välja tagasi, et õppetöö saaks rahulikult jätkuda. Ilma igasuguse draama ja pisarateta.
Sellest hirmust ma üle saanud ei olegi, päris nutma ma ei hakka, aga kui mõni nõelaline mind ikka jälitama suvel hakkab, siis on minul kohe jooksusamm ka.

Teine suur hirm on süstlad, nõelad ja kanüülid, millest ma küll mingil määral nüüd enam-vähem üle olen saanud. Aga alguse sai ta sellest, kui ma hästi väiksena läkaköhaga haiglas olin ja mulle kanüül kätte pandi. Mäletan veel, et see oli vist selline laste oma, sest seal otsas oli helesinine liblika kuju. Ja kuna see arst, kes seda paigaldas, oli veits koba ja pani ta algul valesti, siis mulle tegi see põrguvalu ja ma hakkasin nutma. Ja siis oli juba hüsteeria lahti, arst ütles veel, et „vaata kui ilus liblikas sul siin käe peal on, mis sa nutad” aga siis oli hilja, ma nutsin südantlõhestavalt. Ema, kelle süles ma siis istusin, pidi selle peale ära minestama, ta pandi pikali ja mina pidin arsti süles istumisega leppima. 😀
Ja sellest ajast peale on minuga olnud igavene trall, et ma laseks endale süsti teha näiteks. Alg- ja põhikoolis pidi neid kahjuks päris palju tegema. Ja seda saavad ka mu klassikaaslased rääkida, kuidas arst mind mööda kooli taga ajama pidi, sest ma ei lasknud endale süsti teha ja jooksin eest ära 😀 Ja kuidas ma nutsin ja karjusin, kui mind lõpuks kätte saadi.. Ma nutsin ka siis, kui mulle keeleneeti tehti. Nagu see oleks rämedalt peale sunnitud olnud 😀 Ja no kõrvaauke tehes pidin peaaegu pildi kotti viskama.
Aga sellest hirmust ma olen jah peaaegu üle saanud, kuna täiskasvanuna oleks suht kahtlane süsti tehes või verd andes kisama pista. Muidugi vaadata ma ei suuda, kuidas seda tehakse, aga suudan vaikides ära kannatada küll.
Verd ma ka eriti ei kannata. Enda oma küll, aga mitte teiste. Kui ma näen näiteks mingit kaklust, kus veri lendab, siis ma mitte kunagi ei roni sinna vahele ega ei hakka ka hiljem verist inimest tohterdama, vaid otsin kuskilt mujalt abi või jooksen lihtsalt ära. See oleks nagu mingi lüliti, mis saadab mu ajju käskluse „Jookse, jookse nii kiiresti ja kaugele kui sa suudad!”.

Aga jõudes nüüd selle teema juurde, mis mind üldse kirjutama pani, siis on mul tegelikult ka väga suur merehirm. Seda, kust see tekkis, ma ei tea, aga ma arvan, et tõenäoliselt Titanicut vaadates või lugedes artikleid Estonia kohta. Mul on ju niiii elav fantaasia! 😀
Ma mäletan oma esimest Rootsi kruiisi. Käisime klassiga. Ma ei ole kindel, kas ma siis üldse magada suutsin või mitte, aga ma olin ikka meeletult närvis, kui laev kõikus. Teised isegi vist ei tundnud seda ja neile tegi see nii nalja, et ma paanitsen, aga ma ei saanud ju midagi teha, ma tõesti kartsin. Aga veel rohkem kartsin ma paadiga sõitu, kuigi näiteks kanuutamine on mulle alati meeldinud. Põhikooli ajal sai päris palju Eesti väikesaartel käidud – Pakri saared, Osmussaare, Prangli. Ja vot neid paate ma kartsin, mis sinna viisid. Mäletan, et Pranglile sõit oli mu elu jubedaim kogemus, lained tulid ju kõrvalt ja paat kiikus nii meeletult, et vett pritsis sisse. Teistel oli muidugi naljakas, aga mina värisesin hirmust ja saarele astudes ütlesin, et mind ei huvita, mina siit paadiga tagasi ei lähe, kutsuge mulle lennuk järgi kui tahate 😀 Aga ei kutsutud kahjuks. Ja siis ma nõudsin endale päästevesti, mida muidu meile ei antud, aga mulle siis kuskilt kastipõhjast mingisugune tolmune leiti. Ja nii ma seal istusin selles väikses kajutis ja nutsin ja hüsteeritsesin (ma olen ikka jube hüsteerik vist), et ma olen liiga noor et surra ja mul on veel nii palju plaane, mis vajavad elluviimist. Aga kõik lõppes õnnelikult siiski.
No ja ühesõnaga siis umbes 5 aastat peale seda viimast kogemust otsustasin ma, et tuleks laeva peale tööle. Kandideerisin ja kutsutigi proovireisile. Aga see läks ikka nii mööda, kui mööda. Esiteks mu hirm oli ikka veel meeletu ja mu kajut oli teisel tekil ja ma elasin mingisuguse (nais)madrusega koos! Peale selle ei meeldinud mulle ka see restoranitöö ja ma ei viitsinud üldse pingutadagi, elasin need 2 ööd üle ja veetsin need messis free foodi nautides 😀

2 aastat peale esimest proovireisi otsustasin uuesti kandideerida. Ja kutsutigi uuesti proovireisile! Seekord siis proovima baari osakonda. No see oli muidugi teine tera, sest kuigi ma ikka veel merd kartsin, siis mu kajut oli lausa 9ndal tekil, elasin üksi ja baaritöö on mulle alati väga meeldinud. Ja siis ma suutsin muidugi oma „juhendajasse” ka ära armuda. Ja võib öelda, et tema ongi põhjus, miks ma oma hirmu nii alla suutsin suruda ja hea näo pähe teha. Ja peale selle ma ei ole vist mitte kunagi nii hästi tööd teinud, kui nendel 2l päeval, ma lihtsalt nii väga tahtsin head muljet endast jätta.
Siis tegi saatus selle triki, et järsku eneselegi ootamatult olin ma oma silmarõõmuga suhtes, aga see on juba teemast mööda. No ühesõnaga pidin ma peale proovireisi küll 2 kuud ootama, et tööle saada, aga lõpuks see kõne tuli ja ma leidsin end päriselt laevast töötamast! Esimestel kuudel kartsin ma päris palju, aga siis tuli juba suvi peale ja laev ei kõikunud absoluutselt ja kuna tööpäevad olid ka suht väsitavad, siis magamisega probleemi ei olnud. Suve lõpus murdsin ma jalaluu ja pärast 2 kuud haiguslehte tööle tagasi tulles olid juba sügistormid. Ja vot see esimene torm, mida ma tundsin, sellest algaski kõik jälle. Kõige oli ikka päris jõhker, nõud lendasid ja asjad veeresid mööda maad. Ja mina olin täiesti kabuhirmus, vandusin et järgmisel päeval annan lahkumisavalduse. Aga seda ma muidugi ei teinud, sadamas olles oli ju hirm jälle üle läinud.

Peale seda on aga kõik muutunud, väga tihti mul võtab uinumine päris pikalt aega ja igasugu lollid mõtted käivad peast läbi. Kui ma juba magama jäänud olen, siis ma magan sügavalt ja öösel üles ei ärka, sest töö on ju tegelikult väga väsitav, aga samas ma näen igasugu lolle unenägusid ja ega välja end ikka eriti ei puhka küll, sest päeval tuleb ikka suht vara ärgata kas mingite õppuste või muude kohustuste pärast. Ja no muidugi see ka, et ma iga nädalavahetus pean tööl käima, ei mõju hästi. Mu elu ongi põhimõtteliselt selline, et nädalavahetustel olen tööl, kas 1 või 2 reisi, siis lähen 2ks reisiks koju, 2 päeva kodus mul võtab aega, et reziim jälle paika saada ja kolmandal avastan et oi, ma pean homme jälle tööle minema. Ja kuna tööl see hirm mind järjest rohkem jälle üle hakkab võtma, siis ma arvan, et sinna ongi see koer maetud. See ongi põhjus, miks stress mind tappa tahab ja miks ma nii rahutu kogu aeg olen. Ma arvan, et minu aeg on ümber saanud ja on aeg lahkuda..

Vot selline pikk postitus sai. Nüüd ma lähen magama, sest 3h pärast tuleb tööl olla jälle 😀

Advertisements

Avalda arvamust

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s