Kassi hing hiire kehas?

See on tegelikult natukene creepy teema, aga ühesõnaga.. veebruaris suri meie (ütlen ikka meie, minu jaoks ta eelkõige ikkagi võeti ja noh.. pole tema süü et ma vahepeal välja kolida jõudsin :D) kass Mummu (tervitused sulle sinna kiisudemaale, muide!). Peale seda ütlesid mu vanemad, et ei iial ühtegi kodulooma enam. Mummu oli meile nimelt väga kallis, teda koheldi võrdselt kõikide teiste pereliikmetega, ja keegi ei suutnud ette kujutadagi, et mingi muu loom tema asemele võtta. Mitte keegi ei suudaks ju ometigi sellist nunnut paharetti asendada!

Ometi aga juhtus nii, et kui mu vennal sünnipäev (esimene juubel-10!) oli, tulime me mehega mõttele talle mingi väike loomake kinkida. See idee oli muidugi vanematele üsna ootamatu, sest selle mõtte peale tulime me tegelikult alles siis, kui juba teel sinna olime, aga pärast väikest arupidamist leidsime me kõik, et miks ka mitte. Sellises vanuses lapsele tuleb igati kasuks kellegi eest hoolitsemine. Niisiis läksime Lõunakeskusest läbi, või noh, mis läbi, meil läks loomapoes peaaegu kaks tundi 😀 Eniveis, kui me lõpuks otsustasime, et vennake saab endale liivahiire, ja kui siis valimiseks läks, et milline võtta, oli mul kohe selge. Kui kõik teised olid valged ja mustad, siis mulle meeldis justnimelt selline pruunika karvaga, väga arglik ja unine tegelane. Lisaks sellele oli tal üks silm natuke rähmane ja selletõttu ei tulnud see peale uinakut kohe lahti, aga see ei seganud. Ma lihtsalt TEADSIN, et tema on see õige!

Fast forward siis, tema nimeks sai Peep ja ta on meie kõigi suur lemmik! Vend ei oleks paremast kingitusest unistadagi osanud ja iga kord koju jõudes pidid kõik esimese asjana Peebu puuri juurde jooksma, et näha millega ta tegeleb. Ja oii mis tegelane ta on. Oma puust majale näris 2 päevaga juba augu (teate küll neid hiireauke) maja ühe külje alla, ju siis uks ei sobinud. Ja muidugi peitis ta kogu oma toidu, soolatableti ja närimiskivi saepuru alla. Eile oli ta aga vihaseks saanud, kui ema ta söögikausi saepurust puhtaks tegi ja uue toidu sinna pani – sellepeale oli ta lihtsalt kausi sisse pissinud!
Vot selline kangekaelne tegelane on see meie Peep, iseloom on küll üks ühele meie kadunud Mummuga. Ma ei tea, paljud teist üldse usuvad sellesse hingede teemasse ja kas selline asi saab üldse võimalik olla, aga meile tundub, et Mummu hing oleks nagu Peebu sisse läinud ja see oleks nagu saatus olnud, et mulle selline idee pähe hüppas, et liivahiir võtta, sest tema silmist ma tundsin ju kohe ära, et see on see õige.. lisaks, Mummu suri veebruaris ja Peep tõenäoliselt sündis veebruaris (kui meile loomapoes ei valetatud).

Igaljuhul toob ta perre äärmiselt palju rõõmu ja kindlasti ka lohutust. Mina loomainimesena ütlen, et kodu ilma koduloomata ei ole õige kodu! Ja niipea, kui kumbki meist laeva pealt töölt ära tuleb, saab meie kodus olema kindlasti kass ja ka mingi näriline. Teine liivahiir oleks muidugi nunnu, aga ta võib olla ka lihtsalt hiir, rott või ka hamster. Ja küll meie kodus juba seda armastust kõigi vahel piisavalt jagub, et ehk ikka kass hiirt ära ei söö 😀

Advertisements
Posted in elu

Avalda arvamust

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s