Mis teema selle Tartu Bussijaama Ränduri kohvikuga on?

Tegelt ka, sealt käib vist eluheidikuid rohkem läbi, kui supiköökidest. Nii harva, kui ma Tartu Bussijaama satun, on mul alati seal bussini päris parajalt aega, mida surnuks lüüa. Ja iga kord ma mõtlen, et teeks väikse ampsu, saaks vähe viisakamalt istuda, kui bussijaama kõvadel pinkidel. Ja iga kord on seal 100% kindlalt mõne laua taga kahtlase välimusega haisvad vanamehed (vahel naised ka), kes heal juhul parmutavad seal omaette, hullemal juhul trügivad vägisi seltskonda ja üritavad juttu teha.

Aga mitte ainult. Ükskord nägin seal pealt olukorda, kus üks tüdruk, lilleõis käes, tuli koos oma poiss-sõbraga sinna istuma ja järsku ilmus sinna mingi kamp teisi noormehi, kes seda tüdrukut lihtsalt väga jõhkralt solvama ja mõnitama kukkusid. No ikka väga kõva häälega ja suht agressiivselt. Teenindaja üritas neid vendi ära saata, aga ei saanud sellega väga hakkama. Üleüldse müts maha nende inimeste ees, kes seal töötada suudavad, sest see on ikka päris õudne mida kõike nad päevast päeva taluma peavad. Ühesõnaga.. mingi hetk ilmus mingi turvamees sinna, kes oli ka vist selle kamba sõber või tuttav või ma ei tea mis asi.. nende äraajamisega ta igaljuhul hakkama ei saanud ja siis sai mul juba villand ja ma tulin sealt lihtsalt tulema.

No ja TÄNA. Mul oli jälle bussini mingi pool tunnikest aega, vaatasin, et noh mingi üksik vanamees rüüpab seal Bocki aga midagi hullu ei tundu vist olevat, too oli rohkem selline omaette. Hiljem liitus temaga mingi teine vanamees, kel rääkimise asemel vaid lalin suust välja tuli. Ma ostsin endale siis wrapi ja aloe vera joogi, valmistusin lauda minema ja siis ilmus mingi vanahärra boršisupi ja õllega kuskilt välja, näitab mu joogi peale, küsib kas on ka hea. Ütlesin, et jah on tõesti, ja läksin lauda. Läksin kohe kõige tagumisse lauda ja istusin seljaga kõigi poole, lootes, et keegi mind ei ründa. Panin spordikoti ka kõrvalistmele, et kõik Pašad ja Vašad eemale hoiaks.
Ja järsku ilmub mu lauale kausike boršisupiga. Jälle see vanamees. “See, et.. ma tahtsin küsida, kas see jook ikka tõesti on nii hea?”
Mina:”Jah, on.”
Vanamees:”Kuhu teil siis minek kah?”
Mina:”Võrru”
Vanamees:”Ahsoo. (vaatab mu spordikotti, saab aru et ma ei kavatsegi seda ära võtta ja talle ruumi teha) Ahah, ma istun siis kõrvallauda, ärge pahandage, boršisupp vajab söömist. Sul siis seal Võrus ema-isa ootavad jah?”
Mina:”Ee, ei, ema-isa on hoopis mujal.”
Vanamees:”Noonoh.. vana sa siis oled.. Ära tule mulle rääkima, et sa veel abielus ja viie lapsega ka oled.”
Mina:”Aga vot olen küll, abielus ja täitsa mitme lapsega”
Tema:”Oioii.. ja kõrvalehüppeid ei tee jah?”
Mina:”EI, miks ma peaks?”
Tema:”No tänapäeval ju ei saa muudmoodi.. ikka peab tegema, teisiti lihtsalt ei saa”

Rohkem ma enam ei kannatanud. Jätsin oma pooliku wrapi (söögiisu oli läinud) lauale, panin pudeli kotti ja tulin ära. Ma ei saa aru, kas ta tõesti siis arvas algul, et ma olen laps, ja kui jah, mis eesmärgil ta siis minuga juttu rääkima tuli? Tõsiselt rõve, jumal tänatud et ta bussi järgi ei tulnud..

EDIT: Blogijate grupis mainiti ka seal tegutsevad mustlasi. Sellega tuli mul meelde, kuidas ükskord üks tädi mulle seal kangesti ennustada tahtis, ütlesin et ma ei ole üldse huvitatud ja ei taha ja et mul pole üldse aegagi. Ta päris tükk aega seal jauras, et tal on veel midagi väga tähtsat mulle öelda ja see teadmine päästab mu elu.. ja nii edasi.. lõpuks andis alla ja ütles et “Aga anna siis mulle lihtsalt niisama üks euro, hea laps”.

giphy

Advertisements

Avalda arvamust

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s