Küll see töökoha vahetamine on ikka raske :(

Oma lühikese elu (peaaegu 22 aastat) jooksul olen ma jõudnud töötada päris mitmes kohas, kui nüüd need kõik kokku lugeda, siis ise ei usugi, et kas tõesti nii palju. Enne praegust töökohta vahetasin neid ikka üsna tihti ja siis oli see pigem niimoodi, et kuu aega kuskil, siis tuli mingi esimene draama ja siis kohe andsin alla, et ei, mina küll siin ussipesas töötada ei suuda ja läksin minema. Ja peale äraminekut alles hakkasin uut kohta otsima, olin natuke aega töötu ja kõik algas jälle otsast peale. Uus töökoht-draama-päevapealt lahkumine. No mõned kohas pidasin 2-3-4 kuud ka vastu, aga point sama.

Kõik käis ringiratast niikaua, kuni siis TEIST korda laevale proovireisile tulin, oma proovireisi juhendajasse ülepeakaela ära armusin ja noh, ega siis muud valikut polnudki kui oma merehirm alla suruda ja siia tööle tulla. Tänu temale sain oma merehirmust ka pikapeale üle ja nii ma olengi siin märkamatult juba 2 aastatt vastu pidanud!
Ma ei ole seda kunagi saladuses hoidnud, et igavesti end teenindajana töötades siiski ette ei kujuta ja kindlasti tuleb minu jaoks see aeg, kus tuleb mingi päris töö leida, aga sinnamaani on laeval töötamine olnud mulle siiski selline päris.. mugav lahendus. Teed 2 nädalat tööd ära ja siis 2 nädalat jälle mureta. Muidugi selline elurütm hakkab tegelikult tervise (pigem vaimse, kui füüsilise :D) peale, aga mugav on see variant ikkagi.

Tulevik tundub kuidagi eriti hirmutav, sest lähen ligi 200-pealisest kollektiivist pisikesse, kus meid  on alla kümne. Tööülesannetest rääkimata, ma ei ole kunagi mitte midagi muud olnud, kui teenindaja-baaridaam-ettekandja-barista-kuidasveelteenindajaidnimetada?, nüüd tuleb järsku täiesti uut asja tegema hakata.

Lisaks siis veel see, et meid võib ju laeval palju olla, aga mingil väärakal kombel oleme me kõik täiega kokku kasvanud, teame üksteise tujusid ja veidrusi, jah tülitseme kah päris palju, aga vahetuse lõpuks lepime ikka ära ja järgmine kord on jälle tore :D. Ma pean jälle uusi inimesi tundma õppima, kuigi samas olen hinges alati väiksemat kollektiivi igatsenud, palju inimesi tekitab mu jaoks stressi.

Alates eelmisest esmaspäevast, kui see uus tööpakkumine mu ellu tuli, olen ma üks haige närvipundar. Mul võtab õhtul uinumine aega vähemalt 2-3 tundi, hommikul ärgates tunnen kuidas ei ole üldse välja puhanud. Kõhus on kogu aeg selline närvivalu, kõik keerab ja söögiisu on ja siis jälle ei ole üldse. Töövestlusele minnes mõtlesin ma, et saan närvivapustuse, kuigi lõppkokkuvõttes läks kõik väga kenasti. Järgmine step oli lahkumisavalduse esitamine vanas kohas, mis oli vaimselt no niiii raske, kuigi mu mõistus saab ju aru küll, et eluga peab kuskilepoole edasi liikuma :D. Ma arvan, et ma pillin vahetuse lõpus nagu väike laps. 😦 Rääkimata siis sellest, kuhu mu mõtted liiguvad, kui ma endamisi arutlen, kas uue tööga üldse hakkama saan.

Aga vähemalt ma leidsin endale laulu, mida kuulata, kui närvid jälle üles ütelda tahavad. Huvitaval kombel selle sõnade vaikselt peas kaasa räppimine aitab ideaalselt, sest kuigi ei räägi Eminem ilmselt seal töökohavahetusest, küll aga on seal sõnades päris häid asju, millele mõelda.

You can do anything you set your mind to, man.

 

Advertisements

Avalda arvamust

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s