Head aega 2016, tere 2017!

Blogiaasta kokkuvõtte tegin ma juba ära, aga üleüldise aasta kokkuvõtte jätsin meelega 1. jaanuarile, et oleks 100% aasta möödas. Pean ütlema, et 2016. aasta oli minu jaoks vist kõige õnnestunum siiamaani. Tõsiselt, see oli korralik eneseleidmisaeg.

Aasta alguses tundsin end väga õnnetuna, sest tegin tööd, mis mulle absoluutselt ei meeldinud. Olin selleks ajaks töötanud juba umbes 4 aastat ettekandjana, sellest 2 laeval, ja asi hakkas end ikka väga ära ammendama. Laeva pealt oli superkahju ära tulla, sest töökaaslased olid tõesti väga toredad, aga minu aeg sai lihtsalt ümber. Sain aru, et see ei ole okei, kui ma lihtsalt hambad ristis iga päev tööle lähen ja minuteid loen, millal see ometi läbi saaks (kuigi nt. baaridaamina võiksin aeg-ajalt lisasutsakaid kuskil teha küll, sellealased teadmised said laeva peal küll korralikult ära lihvitud). Märtsis leidsin, et üks pisike kohvik otsib endale kokka ja ei saanud ise arugi, kui äkki juba CV teele pannud olin. Mulle vastati sealt kiiresti, järgmisel hetkel läksin juba proovipäevale, paistis et kõik klapib ja nii ma siis, kõigile üllatuseks laeval lahkumisavalduse andsingi. Oma sünnipäeval, 19. märtsil korraldasin seal veel väikese peokese, panin lauale mõned head ja paremad asjad ja vist aprilli alguses asusingi tööle kokana.

Aasta alguses käisime ka reisil Egiptuses, kuid kahjuks mõnusast puhkusest midagi väga välja ei tulnud. Olukord oli nii seal kui mujal ikkagi väga ärev ja mina end vabalt tunda ei saanud. Mõnus oli küll päikesest energiat ammutada, aga enam tagasi küll kohe kindlasti ei läheks. Seda enam, et ma kardan lennata ja just enne ütlesin ka Intsule seda, et kui veel uuesti kuskile lennata, siis see sihtkoht peab seda närveldamist väärt olema. Arutasime, et võiks sel aastal kuskile Tai, India või Nepaali poole vaadata, because foooood. 🙂

Terve suvi mööduski põhiliselt tööd tehes, ja mida rohkem rahvast kohvikus käima hakkas, seda enam hakkasin jälle tundma vastumeelsust töölkäimise vastu. Pinged kasvasid ülepea ja tekkis tüdimus, ma ei tahtnud lõpuks isegi kodus süüa teha. Tundsin ka, et vastutust oli lihtsalt liiga palju. Ja kohati oli kogu olukord üldse üks paras tuuleveskitega võitlemine, ma ei teadnud mida mult oodati, jutu järgi pidavat ideed väga oodatud olema, kuid reaalsus oli teine – kõik ideed tehti maha ja kogu energia, mis sai suunatud sellesse, et siiralt midagi parandada üritada, jooksis tühja. Tuli jälle tõsiselt mõelda, mis edasi. Kuid üks oli kindel, ma tahtsin väga kooli minna ja kui algul olin kahevahel, kas minna õppima kokaks või kondiitriks, siis pärast seda kogemust oli kondiiter ainuõige otsus.

Suvel juhtus veel midagi meie jaoks väga tähtsat – meie pere suurenes kahe imearmsa karvapalli võrra. Otsisime endale kassi ikka mõnda aega, tingimuseks oli see, et võiks olla üleni must ja isane. Meile saadeti väga palju kandidaate, aga enamikega ei tekkinud juba läbi ekraani sellist õiget sidet. Niikaua, kuni mu ema saatis pooleldi naljaga mulle pildi kahest kassist Märjamaal, kodust kust me kunagi omal ajal Mummugi võtsime. Ja no see must oli lihtsalt ideaalne. Ühel päeval mõtlesime, et läheme sõidame niisama ringi, käime äkki Viljandis ja Võrtsu ääres, järsku avastasime end Märjamaa poole sõitmas, Viljandist ostsime veel kassILE liivakasti ja muud nipet-näpet asjad. Kui kohale jõudsime, siis oli selge, et me ei tule koju mitte ühe kassiga vaid kahega, sest kui Murri oli pigem selline isepäine kass, siis Lasse oli kõige klassikalisem süles nurruja. Ma ei ole mitte kordagi seda otsust pidanud kahetsema, et neid 2 võtsime. Nad on lihtsalt parimad, ei kujutaks elu ilma nendeta ettegi. Ja ma ei ole kindel, kas olen siin seda maininud, aga tundub, et Lassekese diagnoos kasvajast oli siiski vale. 🙂 Niiii super. ❤

Septembris, kui kool algas, tundsingi kohe, et ohh, see on see õige asi, ja vot pärast seda muutus  mu elu täielikult. Kuna vahetasin ka töökohta, alustasin erialalist tööd pagar-kondiitrina, siis jäi igasugust närvipinget ka palju vähemaks. Vot see on asi, mida ma armastan ja küpsetamisest ei saa mul küll kunagi villand. Vähemalt ma loodan seda 🙂

Sügisest läksin ka autokooli, mis oli samuti väga tähtis samm minu jaoks. Olen alati naljatanud, et minust ei saa iialgi autojuhti, nüüd aga uskuge või mitte, aga ma täiega naudin autosõitu. Kuigi mul läheb veel kõvasti aega, et load käes oleks ja sõitmine ilusti, ilma autot väljasuretamata välja tuleks, siis ei saa öelda, et ma üldse midagi ei oskaks veel. Ints on mind mitu korda juba rooli ka lasknud, korra isegi pimedas, ja ma arvan et olime mõlemad mu sõiduoskuse üle väga impressed. 😀 Sõidutundidest on mul umbes pooled vist juba tehtud, teooriatundidest isegi üle poole.

Vana aasta saatsime ära ühe korraliku praznikuga ja uuel aastal põhiplaaniks oleks oma kehaga uuesti sõbraks saada, oma toitumine korda saada ja siiski natuke ka trenni jõuda. Väga tähtis oleks ka kodus väike ümberpaigutus ette võtta, nimelt tahan endale ühest toast kassivaba ruumi teha, et oma koduköök ka vet. ametis ära registreerida, ettevõte luua ja iseenda peremeheks hakata. 🙂

Soovin teile kõigile edukat ja meeleolukat uut aastat ja ilmselt saate ka edaspidi mu toimetamistest siin lugeda – võib-olla tõesti on arukam toidublogi eraldi teha.

Nüüd aga lähen vaatan, mitu autot ma Viking loto aastaloosis võitsin.

Advertisements
Posted in elu

2 thoughts on “Head aega 2016, tere 2017!

Avalda arvamust

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s